Sellest on möödas pisut vähem kui kaks aastat, mil kolisime Tartust Tapale. Juuli alguses aga pakkisime oma kompsud taas, et uuesti kodu Tartusse sisse seada. Siinkohal tasub märkida, et meie pere ongi pendeldanud Tapa-Tartu-(Tapa-Tartu)-Tapa-Tartu vahet.
Tänan südamest Sirlit, kes algatas meie ärasaatmise õhtu. Sellest sai väga vahva koosolemine grilli ja mõnusa jutu saatel (ning ära ei saa unustada laste lõbusõite aiakäruga ja grillitud vahukomme). Sel õhtul õnnestus Heleril minu silmad niiskeks võluda ja südamesse kipitustunde tekitada, kui ta saabus natuke hiljem kui teised, kaasas enda tehtud kingitused. Et ta need kaunid asjad oli just minule mõeldes meisterdanud, vot see läks väga hinge. Tapal olek lisas minu sõpruskonda veel teisegi käsitööhuvilise - Sirli, kes "pani minu reisikohvrisse kaasa" haikalasoki õpetuse koos näidisega.
Heleri ja Sirli näputööd siin ma ka näitan
Aitäh teile, armsad Veski tn 6 naised.
Soki kudumiseni pole ma veel jõudnud, aga raamatut lugedes kasutan nüüd järjehoidjat varasema lehenurkade voltimise asemel. Ja ka rõõmsa kollase võtmehoidja võtsin kasutusse.
